Kartuli väetamine

Toiteaineid tuleb kartulile anda nii täpselt kui võimalik, kas siis enne või sel ajal, mil taimed neid kõige enam vajavad. Väetamise ebaõnnestumisel võib saagi kvaliteet halveneda ja saagikust vähendada.

Külvieelsed väetised on need, mis viiakse mulda koos seemnega kas seemne alla või hajusalt kogu külvi alla. Üldiselt annab parema tulemuse, kui asetada väetis mulda seemnest allapoole.

Väetamisel on oluline selle ühtlane jaotus. Isegi väike erinevus +/- 10% mõjutab saagikust kuni 3 t/ha kohta. 

 

Külvi alla väetamisel on oluline, et väetis ei satuks otse mugulale. Madala katioonide vahetusvõimega (CEC) muldadel tuleks seemne alla väetamine teha 10 cm seemnest alla ja kõrvale. Kõrgema CEC-ga pinnase väetamisel võib väetis asetada mugulale lähemale ( nt 7 cm kõrvale ja alla). Väetist ei tohi lisada otse mugula kõrvale, sest see pärsib idanemisprotsessi. 



Väetist ei tohi asetada otse mugulale

Väetamine tuleb ajastada selliselt, et see langeks kokku oluliste kasvufaasidega, näiteks kaltsium on vajalik mugula moodustumise ajal. Erinevatel sortidel valmivad mugulad eri aegadel, seega peab kontrollima, millal moodustuvad esimesed mugulad, et kindlustada parim toitainete efektiivsus.

Väike kogus väetist lisatakse ka läbi kastmissüsteemide kogu kasvuperioodi vältel. Kastmissüsteem peab olema asetatud vao harjale, et tagada hea pinnasevee ning toiteainete kättesaadavus juure tasandil.

Kasutades ülemisi pöörd-niisustussüsteeme, on võimalik kasutada pidevalt vees lahustuvaid väetisi kogu kastmisperioodi vältel. Leheväetiste kasutamisel lisada piisavalt vet, et tagada ühtlane levik ja imendumine lehestikust, kuid jälgida, et vesi väetist ära ei uhuks.

Millised omadused iseloomustavad kartulit?

Siit leiad üldist infot kartuli, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.