Agronoomilised põhimõtted kartulikasvatuses

Kartulikasvataja põhiline eesmärk on kasvatada kõrge saagikusega põllukultuuri, mis vastaks sihtturu vajadustele.

Põllukultuuri karakteristika

Kartulid kasvatavad alla kiulise juurestiku, mis on parimal juhul kuni 60 cm pikk. Seega on kartul madala juurestikuga kultuur, võrreldes näiteks teraviljaga, mis võib kasvada isegi kuni 120 cm sügavusele. Selle tulemusena on kartulid tihtipeale võimetud ära kasutama niiskust ja toiteaineid, mis peituvad sügavamal mulla sees.

Kuigi juurte kasv algab juba temperatuuride vahemikus 10 - 35°C, on siiski parim, juurte arengut soodustav mulla temperatuur vahemikus 15 - 20°C.

Lehtede (võrsete) kasv toimub temperatuuridel 7 - 30°C, kuid optimaalne kasvutemperartuur on umbes 20 - 25°C juures. Sama temperatuur on sobilik ka võsundite kasvuks.

Kartuli mugul on võsundite laienenud osaks. Kasvu vallandajaks on lühike päeva pikkus (fotoperiood) ja kasvuhormoonid. Mida jahedam on mulla temperatuur mugulate moodustumise algfaasis, seda kiirem on areng ja seda enam moodustub taimel mugulaid. Optimaalne mullatemperatuur mugulate moodustumise algul on 15 - 20 °C.

Sellistes tingimustes kasvatab kartul lühikesed võsundid ja võrsed. Pikema päeva pikkusega viibib mugulate areng ning soodustab võsundite ja võrsete arengut.

Madal lämmastiku tase ja kõrge sahharoosi sisaldus soodustab mugulate teket. Kord juba moodustunud mugulad kasvavad kiiresti , parasvöötme kliimas isegi kuni 1400 kg/ha päevas. Hilised sordid tunduvad olevat rohkem tundlikud päeva pikkusele või kõrgetele temperatuuridele.

Hilised sordid tunduvad olevat rohkem tundlikud päeva pikkusele või kõrgetele temperatuuridele.

Füsioloogiline vananemine

Taime kasvu on võimalik ergutada, istutades eelidandatud seemnekartulit. Soovitud efekt ja saagikus sõltuvad eelkõige seemnete füsioloogilisest vanusest istutamise ajal.

Füsioloogiline vananemise kontrollimise võti on seemne säilitustemperatuur. Tõstes säilitustemperatuuri üle 4 °C, edendab see puhkeperioodi katkemist ja võrsete kasvamise algust. Puhkeperioodi lõppemise järgne päevatemperatuuride kogum reguleeribki mugula füsioloogilist vanust istutamise hetkel.

Erinevad sordid vajavad mahapanekuks sobiva arengufaasi saavutamiseks erinevaid temperatuure. Vananenud mugulaid on kasulik panna varajaste sortidega samal ajal või siis, kui kasvuperiood on lühike. Vähem vananenud mugulad sobivad paremini kasvatamiseks pika kasvuperioodiga, kus on soovitatav hoida taim kasvamas, saavutamaks head saaki. Idandatud seemne puhul on tarvis kontrollida idude arvu ja pikkust (maksimaalselt 2 cm). See on vajalik, et tagada taime optimaalne kasv, võttes arvesse taimede vahekaugust ning kindlustada minimaalne idude vigastamine istutamise käigus.

Mulla tüüp ja harimine

Kartulit kasvatatakse väga erinevat tüüpi muldadel, alates liivastest kuni savimiuldadeni. Kõikidel neil on väga erinev niiskuse sidumise võime. Ideaalne muld kartuli kasvatamiseks on hea struktuuriga ja korraliku drenaažiga, tagamaks juurte õhustatuse ja mugulate arengul minimaalse juurehaigustesse nakatumise.

Kartul eelistab madala soolasisaldusega mulda, mille pH on 5,5-7,0. Praktikas kasvatatakse kartulit muldadel, mille pH on 4,5-8,5 ning sellel on otsene mõju teatud toiteelementide kättesaamisele. Ekstreemsetes pH tingimustes on otstarbekas mulla happesust reguleerida.

Kasvades madala pH-ga muldades võib kartul kannatada alumiiniumi või teiste raskemetallide ioonide mürgisuse käes. Samuti on piiratud fosfori (P) või molübdeeni (Mo) kättesaadavus mullast.

Muldades, mille pH väärtus on üle 7,5, võib toiteainete kättesaadavus väheneda, eriti fosfori ja mikroelementide osas. Seda olenemata sellest, et mullas on need elemendid rikkalikult esindatud. Ebasoovitavat mulla happesust võib leevendada lupjamisega. Siinjuures on oluline asjaolu, et lubi on pinnasesse segatub vähemalt 6 kuud enne kartuli mahapanekut. Kõrge mulla pH soodustab hariliku kärna teket kartulile.

Kündmine ja muldamine

Kartuleid istutatakse sageli vakku, sest see tagab hea õhustatuse ning drenaaži, mis omakorda kindlustab kultuuri jõudsa kasv. Jahedamate muldade puhul on vagudes mulla temperatuur kõrgem, mistõttu idanevad ja tärkavad kartulid kiiremini.

Kui väetis asetatakse mugulate kõrvale, aitab kartulivagude muldamine väetist mugulaümbruse mullaga paremini segada. Muldamine tagab ka mugula korraliku kaetuse mullaga, mis välistab nende roheliseks minemise ning atab saavutada sobiva kuju ja ühtlasema suurusega mugulad, samuti on nende mehaanilise vigastamise risk väiksem.


Mugulate külgedele asetatud väetise saab muldamisega pinnasesse segada	Vaod tagavad hea drenaaži ja kerge koristuse

Veemajandus

Kartulitel on suur veevajadus, seetõttu on kõrge saagi saamiseks vaja kuivemates piirkondades niisutussüsteeme, Eestis aga tuleks kartuli kasvatamiseks valida pigem rasked savised mullad. Hoolitsedes selle eest, et kartulimugulate moodustumise ajal on muld piisavalt niiske, väheneb risk hilisema hariliku kärna tekkeks. Seevastu hilisemas vegetatsiooniperioodis soodustab liigne niiskus mugula ümber nakatumist kartuli-süvikkärna ning võib põhjustada teisest kasvu (uute mugulate idanemine).

Harilik kärn	Uute mugulate kasvamaminek
Liigne vesi võib põhjustada kartulite lõhenemist	Niiskustaseme kõikumine vagude piires võib viia ebaühtlase mugula täitumiseni, väärarenguga mugulateni või kasvulõhedeni. Isegi 10%-line mulla niiskuse kõikumine võib osutuda kriitiliseks. Kui kasutatakse tilkniisutussüsteemi, siis probleemide ärahoidmiseks, tuleks niisuti paigutada vao harjale.

Ka lehestiku areng on oluline, et saavutada vee kasutamisel maksimaalne efekt. Kõrgete temperatuuridega keskkonnas on vaja tagada kiire vagude kokkukasvamine, et vähendada vee kadu aurustumise tõttu pinnasest.

Millised omadused iseloomustavad kartulit?

Siit leiad üldist infot kartuli, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.

Agronoomilised põhitõed

Kartuli tüübid

Maailmas on suur hulk erinevaid kartuli liike, ligilähedaselt 85 perekonda ja ligi 3000 liiki. Kuigi enamike sortide mugulad on kas valged või kollased ning heleda koorega, võib esineda väga laias variatsioonis teisi värvitoone.

Kartuli kasvufaasid ja toitainete vajadus

Kartuli toitainete vajadus ja tähtsus kartuli erinevates kasvufaasides on erinev. Uuri, millistes kasvufaasides on kindlad toitained eriti olulised ja miks.

Lämmastiku tähtsus kartulikasvatuses

Lämmastik on kartulitaimedele nö. kütus, mis on vajalik tamede kasvuks ja tagab suure saagi. Lämmastik tagab ka lehtede kasvuks vajaliku optimaalse fotosünteesi. Lämmastiku andmine koos kartuli mahapanekuga edendab taimede varajast kasvu ja tõstab kuivainesisaldust.

Fosfori tähtsus kartulikasvatuses

Fosfor varustab taime energiaga ioonide omastamiseks ja transpordiks. Kartuli varajases kasvufaasis on fosfor vajalik juurte ja võrsete moodustumiseks. Fosforväetamine koos kartuli mahapanekuga või enne mugulate moodustmist suurendab mugulate arvu, parandab taimede kasvu ja tõstab kuivainesisaldust.

Kaaliumi tähtsus kartulikasvatuses

Paljudes riikides pole enam võimalik lihtsast kartulikasvatusest saadavat saaki üldturul müüa. Täna peab pakutav saak vastama rangetele, lõpptarbija seatud kvaliteedi kriteeriumitele ning kartulikasvatajad ise arvestama võimalike rahatrahvidega või halvimal juhul saagi tagasilükkamisega.

Väävli tähtsus kartulikasvatuses

Väävliga väetamine vähendab kartuli nakatumist harilikku- ning süvikkärna, samuti aitab see taimel moodustada rohkem mugulaid. Kartul vajab saagi moodustamiseks väävlit sama palju kui magneesiumi. Kui kasutatakse kaaliumsulfaati, on saadud väävli varu tavaliselt piisav.

Magneesiumi tähtsus kartulikasvatuses

Magneesiumil on keskne roll fotosünteesis, kuna see on iga molekuli klorofülli keskmes. Samuti on magneesium kaasatud teistesse eri etappidesse nagu suhkru ja valgu tootmine ning suhkrute trantsport lehtedest mugulatesse sahharoosi kujul.

Kaltsiumi tähtsus kartulikasvatuses

Kaltsium on võtmeelement raku seintes, aidates ehitada tugevat rakuseina struktuuri ja kindlustada raku stabiilsust. Mugulasisesed häired, näiteks sisemine rooste (IRS) või sisemine pruunisus (IBS), vähenevad korraliku kaltsiumiga varustatuse korral.

Mangaani tähtsus kartulikasvatuses

Varastes kasvufaasides vähendab mangaaniga väetamine hilisemat nakatumist harilikku kärna ja hõbekärna. Mugulate moodustumise ajal antud mangaan tagab tugevama koore.

Boori tähtsus kartulikasvatuses

Booril on kartulile suur mõju. See toiteelement tagab terve, korraliku koore, vähendab sisemise rooste esinemist ning parandab taimede stressitaluvust, eriti põuatingimuste suhtes. Boori antakse kartulile kartulivagude kokkukasvamise ja puhmiku moodustumise ajal ja/või mugulate moodustumise ajal.

Tsingi tähtsus kartulikasvatuses

Tsink on oma toimelt sarnane mangaanile ja magneesiumile - seda seotakse ensümaatilistes protsessides. Seega on tsink oluline, et kaitsta taimi proteiinide denatureerimise (valkude omaduste muutumise) eest. Koos kartuli mahapanekuga antud tsink vähendab hilisemat nakatumist harilikku kärna ja hõbekärna.

Vase tähtsus kartulikasvatuses

Vask aitab hoida lehed terved ja tugevad ning tõstab saagikust. Vasepuudus on haruldane, kuid võib siiski esineda väga happelistel muldadel, mille pH on 4,0 ja alla selle.

Raua tähtsus kartulikasvatuses

Raual on täita oma osa taime hingamises, samuti osaleb raud elektronide ülekandes ning fotosünteesi protsessis. Kartuli rauavaegust esineb harva, sedagi peamiselt kaltsiumirikastel, kõrge pH-ga muldadel, mis fikseerivad rauda ja piiravad selle kättesaadavust taimedele.

Molübdeeni tähtsus kartulikasvatuses

Molübdeeni vajavad taimed väga väikestes kogustes. Selle peamine roll on osalemine nitraadi metabolismis, mis on taimedele põhiline kättesaadav lämmastiku vorm. Seetõttu võib molübdeenipuudus olla visuaalselt sarnane lämmastikupuudusega.

Kokkuvõte kartuli toitainete vajadusest

Õige ja tasakaalustatud makro- ja mikroelementide vahekord on oluline, et saavutada kartulikasvatuses parim võimalik tulemus. Toitainete omastamine varieerub sõltuvalt kultuuri kasvufaasist.

Mulla- ja leheanalüüsid

Enne kartuli mahapanekut tehakse mullaanalüüsid, et selgitada välja fosfori, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja väävli andmise vajadus. Rakupõhine analüüs (varre või lehe kohta) võetakse kasvuperioodil, sest see annab täpsema tulemuse toiteainete olukorrast taimes.

Kartuli väetamine

Toiteaineid tuleb kartulile anda nii täpselt kui võimalik, kas siis enne või sel ajal, mil taimed neid kõige enam vajavad. Väetamise ebaõnnestumisel võib saagi kvaliteet halveneda ja saagikust vähendada.

Nõuded kartuli turustamisele

Kartuli tootmine maailmas

Terves maailmas toodetakse igal aastal ligikaudu 341 miljonit tonni kartulit, umbes 20 miljonil hektaril. Suurim tootja on Hiina , kus igal aastal toodetakse 66 kuni 71 miljonit tonni kartulit. Teised suurimad tootjad on Venemaa, India, Poola, USA, Ukraina, Saksamaa, Holland ja Valgevene.