Nisu ajalooline areng
Nisu on stabiilseks toiduallikaks miljonitele inimestele maailmas, olles maisi ja odra kõrval kolmest maailmas enim kasvatatavast teraviljast. Kuigi teisel kohal kasvatatava kogumahu poolest on teraviljadest tegelikult riis, kasvatatakse viimast siiski rohkem kohalikuks tarbimiseks Lääne- ja Ida-Aasias.
Nisu kasvatamine sai alguse 10 000 aastat tagasi Kagu-Türgis. Tollal nimetati kasvatatavat üheteranisu einkorn`iks (T. monococcum), geneetiliselt kirjeldatud kui diploid, mis sisaldas kahte kromosoomipaari. Umbes samal ajal hakati viljelema ka emmeri ehk kõva punast nisu (Triticum dicoccum).
See oli edusamm geneetilises arengus, sest emmeri nisu oli kahe loodusliku kõrrelise - Triticum urartu (seotud lähedalt metsiku einkorni nisuga (T. boeoticum)) ning Aegilops liikide hübriid. Mõlemad neist olid diploidsed, mistõttu uus tekkinud liik oli tetraploidne ehk sel oli neli kromosoomipaari. Nii näiteks on ka duruminisu (kõvanisu) tetraploidne ning tekkinud sarnaselt emmeri nisule loodusliku hübridiseerumise tagajärjel. Aastate jooksul tegid põllumehed seemne osas valikuid, selekteerides välja põlde, millel kasvavatel taimedel olid paremad tunnused – neid oli kas lihtsam koristada, saak oli kõrgem vmt. Nii said domineerivaks uued nisusordid.
Levinumateks said speltanisu ning harilik nisu. Need kaks olid omakorda emmeri nisu ning metsiku Aegilops tauschii loodusliku hübridiseerumise tagajärg, mille tulemusena sai tetraploididest kuut kromosoomipaari (42 kromosoomi) sisaldav heksaploid, milledest 14 olid looduslike liikidega võrreldes mõnevõrra erinevad. Selline „looduslik“ ja väga edukas geneetiline areng on väldanud paljusid aastaid ning biotehnoloogia valdkonnas uuritakse täna, kuidas seda protsessi saaks eesmärgistatud geenimanipulatsiooni abil teha kiiremini ning efektiivsemalt.
Millised omadused nisu iseloomustavad?
Siit leiad üldist infot nisu, selle toitainete vajaduse, väetamise ning tootmise kohta.
